Mul on tegelikult isegi natuke piinlik mainida, et see pluus on mu enda kokku soperdatud. Aga seda päris ammusel ajal, siis kui ma alles oma õmblusmasinat testisin. Tol ajal ma ilmselt ei saanud ise arugi kui kehv see tulemus oli, aga siiski piisavalt, et seda mitte kellelegi näidata.
0 Comments
Ma ei ole ilmselt ainuke, kellel on laste asju nii raske ära visata. Need on ju nii väikesed, nunnud ja täis mälestusi, kui pisike ja armas laps just oli. Mitte et ta seda enam poleks, aga saate ju aru küll. Nii see mõte tuligi, et lasteriietele saab ju ühe armsa mõmmiku näol täitsa uue elu anda. Sellest saaks tore kaisukaaslane või siis lihtsalt armas meene.
Millalgi aastaid tagasi plaanisin hakata kõvasti trenni tegema. Ostsin Adidas Outlet poest endale suvalised S suuruses püksid, jälle ilma proovimata muidugi. Ja nagu näha, siis need sobiks tegelikkuses mitu numbrit suuremale kandjale. Eks paar korda sai neid kantud kah, aga siis oli pigem ebamugav ja pisut piinlik ringi silgata.
Ma vaevlen tükk aega juba täielikus ideekriisis. See uuskasutusprojekt oli tegelikult juba eos hukule määratud, sest sellele ei jagund grammigi hoolt ega armastust. Mu pere pisim on lakkamatult haige ja tahab ise kogu mu tähelepanu. Paari uinaku ajal otsustasin midagi siiski valmis meisterdada.
Õmblusmasin polnud ka seekord üldse koostööaldis. Esimesed paarkümmend minutit pidin teda kruttima, et õmblused ühelt küljelt lodevad ei jääks. Ma üritan aeg-ajalt oma abikaasat ka taaskasutuse usku pöörata, aga seni see väga õnnestunud pole. Tema on sedasorti inimene, kes usub, et hind määrab asjade kvaliteedi. Ostab asju pigem harva, kuid kannab neid seni, kuni ma hakkan vihjama, et oleks aeg välja vahetada.
Mul on siin päris põnevad projektid käsil ja aeg lendab hirmus kiiresti. Selle tõttu olen õmblusmasinast mõnda aega eemale hoidnud. Mis ei tähenda muidugi, et ma vahepeal oma näpud täiesti paigal oleks suutnud hoida. Mu Pätul tuleb uuel nädalal lasteaias jõululaat ning igal vanemal paluti selle tarbeks oma panus anda. Mina suurem asi pagar pole, küll aga meeldib mulle heegeldada. Ostsingi siis 50 sendi eest 5 päevinäinud ehet, toka punast lõnga, otsisin oma varudest ülejäänud lõngad ja heegeldasin kuulidele erinevad tegelase ümber. 10 sendi eest sain karda ka, mille plaanisin ehetele lisada, aga tegelikult jääb see hoopis minu tulevast joulukuuske kaunistama.
Sattusin juhuslikult Sõbralt Sõbrale poodi päeval, mil kõik naiste riided olid vaid 1€. Siis ma märkasingi seda rohelist pluusi. Mul oli täielik äratundmisrõõm. Mäletan, et õel oli 90ndatel samasugune. Pildi pidin tegema hommikul lambivalgel, aga te ju ka näete sellegipoolest seda potentsiaali, eks?
Järjekordne raseduse ajal proovimata ostetud kleit, mis ei istunud hästi ei siis, ega ka nüüd.
Peale laste saamist olen ma poodides riideid vaid mõnel üksikul korral proovinud. Pole väga eksinud ka, aga kehvemal juhul olen pidanud lihtsalt kusagilt natuke kohendama. Rasedana oli mul vaja midagi, mis jahedal ajal selga mahuks ja see hall kleit paistis soe, pikk ja veniv. Aga vot selle ostuga panin küll korralikult puusse. Nägin sellega välja nagu hallitama läinud kakuke. Jätsingi ta õnnetult kapinurka seisma.
|
MannOlen algaja hobiõmbleja, kellele meeldib kõike ise teha. Üritan vältida kiirmoodi ja tunnen rõõmu vanadele riietele uue elu andmisest. Archives
June 2019
|